Mereäärne elu on midagi erilist. Siin, kus lained pesevad randa ja tuul kannab soolast õhku, elab naine, kelle elu on sügavalt seotud meremehe omaga. Ta on kaluri naine – naine, kes veedab oma päevad oodates ja lootuses.
Iga hommik algab sama rituaaliga. Ta tõuseb varakult, sest uni on sageli kerge, kui süda on murega koormatud. Aknast välja vaadates näeb ta lõputut merd, mis on sama muutlik kui elu ise. Ta teab, et kusagil seal, kaugel horisondi taga, on tema armastatu, võitlemas lainetega, et püüda kala, mis on nende pere leib.
Päevad on täis toimetusi – laste eest hoolitsemine, kodu koristamine, aias töötamine. Aga kõigi nende argiste tegevuste taustal tiksub pidev kella tiksumine, mis loendab tunde kuni mehe naasmiseni.
Sõbrannad ja naabrid on talle suureks toeks. Nad kõik jagavad sama saatust – ootavad kedagi, kes on merel. Nad jagavad omavahel uudiseid, hirme ja lootusi. Nende ühtsus ja vastastikune mõistmine loob kogukonna, mis toetab üksteist läbi rõõmu ja mure.
Õhtud on kõige raskemad. Kui päev hakkab loojuma ja taevas värvub oranžiks ning lillaks, tunneb ta igatsust kõige teravamalt. Ta kujutleb, kuidas mees naaseb koju, nende ühised õhtud, naer ja jutuajamised. See igatsus hoiab teda ärkvel, kuni öö muutub sügavaks.
Aga ta on tugev. Ta teab, et meri annab ja meri võtab. Ta armastus ja truudus oma mehe vastu on sama kindel kui majakas, mis seisab kaljul ja juhatab meremehi koju.
Ja nii mööduvad päevad, mõnikord rasked, kuid alati täis lootust. Sest ta teab, et ühel päeval, peagi, pöördub paat tagasi, tuues koju tema armastuse. Ja siis, vähemalt mõneks ajaks, on nende maailm jälle täiuslik.
